Sõnaraamadu pruuk'misõst

Otsminõ

Märk * sõna perän tähendäs ütskõik määntsit tähti. Tõisildõ üteldäq otsminõ imä* löüd üles ka sõna imänd. Ku sõnan om alla kolmõ tähe, sis saa-i säänest otsmist tetäq.

Jutumärke sisse pant otsifraas tähüstäs täpsät fraasi. Ku panõmiq otsmistõ fraasi halvas minemä, saamiq vastussõs kiräkotussit, kon om naist katõst sõnast üts, tõõnõ vai mõlõmbaq. A ku panõmiq jutumärke sisse “halvas minemä”, sis saamiq täpsä vastusõ.

Lisas saa pruukiq sõnno iin märke + ja – , miä tähendäseq sõna olõmist vai mitteolõmist. Näütüses otsminõ ärq -minemä löüd üles kotusõq, kon om sõna ärq, a olõ-õi sõnna minemä. Tähtsä om, et üten miinusmärgiga tulõ kõgõ andaq ka määnegi muu tingimüs, nt ku pandaq otsmistõ -minemä, sis tuu anna-ai vastussõs kõiki kiräkotussit, kon olõ-õi sõnna minemä, a hoobis 0 vastust.


Laendõt otsminõ ots kõiki vastussit, kon otsitav kiräkotus seen om. Näütüses 'all' and tulõmusõs nii 'allkiri' ku ka 'ball'. Laiendõt otsminõ and (sagõhõhe) sama vällä, miä jutumärkega otsminõ.

Tähüssõnno järekõrd

Tähüssõnaq ommaq annõduq tähistüjärekõrran. Mitmõsõnalidsõq tähüssõnaq ja tähüssõnaq, minkal osa tähti om klambridõ sisen, ommaq ritta pantuq ilma sõnavaihit ja klambridõ sisen olõvit tähti arvõhe võtmaldaq. Pehmendüsmärgigaq tähe kotus tähistüjärekõrran om ilma pehmendüsmärgildäq tähe perän.

Sõnaartikli

Tähüssõna kotsilõ ant tiidüs om sääntsen kõrran (mineq kursoriga alanolõvidõ sõnno pääle):

Võro tähistü

Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) '

Klambridõ seen ommaq meil hariligumbaq võõrastäheq.

Võro kiräviis'

Võõrastähti pruugitas õnnõ võõra keele sõnno ja võõridõ vai vanaperälidsen kiräviisin nimmi kirotamisõs. Tähte c tarvitõdas kuikivõrd ka luulõn ja ilokirändüsen. Tähte f pruugitas õnnõ võõrassõnnon.

Täheq q ja y olõ-i võro keelen võõrastäheq. Täht' q märk' synalõpu kakkõhellü (maq, kaeq, kalaq) ja y korgõt, i-puulsõt õ-hellü (sys, nyna, myyk).

Võro kiräviien märgitäs ka peethelle pehmendüst. Tuud tetäs võro tähistün löüdüvä pehmendüsmärgigaq ', miä käü tähe pääle vai perrä. Nii saiasõq pehmendüsmärgigaq täheq: B'b' D'd' F'f' G'g' H'h' K'k' L'l' M'm' N'n' P'p' R'r' S's' T't' V'v'. Ku kõrvuisi om mitu pehmet peethellü märk'vät tähte, sis pandas pehmendüsmärk' õnnõ noist perämädsele, nt pall'o, arst'ma, pand'. Pehmendüst märgitä-iq i ja j iin, nt palli, karja.

Hurtõ (nõstõduq puul'korgõq ülipikäq vabahelüq) kirotõdas võro kiräviien ii, uu, üü ja yy, tuu tähendäs sammo tähtigaq ku korgit vabahelle, nt kiil', keele, kiilt; kuul', kooli, kuuli; küük', köögi, küüki, myyk, mõõga, myyka.

s kirotõdas sõna lõpun üte tähegaq, ku tä om lühkene, nt viis', kuus', kaas', raas vai puul'pikk, nt katus, parandas, suurõs, tetäs, makas, miis' kaes, ja katõ tähegaq, ku tä om pikk, nt mass, päss, huss', häüss, poiss', kauss'.

h kirotõdas üte tähegaq, ku tä om lühkene, nt raha, ilosahe, vai puul'pikk, nt tah mõtsah, ja katõgaq, ku tä om pikk, nt rahha, kihhä. Pikk h kirotõdas siskiq üte tähegaq pikä vabahelü vai katsikvabahelü perän, nt maaha, tüühü, vaihõl, laiha, ja neläsilbiliidsi sõnno kolmandan silbin, nt rabahama, unõhuma, saisahutma, kabõhõnõ, sagõhõlõ.

j saa sõna lõpun ollaq õnnõ i perän, nt tekij, näkij, muul juhul om sõna lõpun i, nt vitäi, petäi, jallai. Sõna sisen jääs i perän j märk'mäldäq (vaia, saia, kaiaq, saiõ, kaiõ), vällä arvat tegijänime jakk -ja/-jä (nägijät, tegijil). Lühkü j kirotõdas üte tähegaq, pikk ja ülipikk katõgaq (pikk j või ollaq kirotõt ka i-gaq), nt maja, osakäänüs majja (vai maia), sissekäänüs majja, niisama niguq kava, kavva, kavva vai tülü, tüllü, tüllü.

Tagaeitust märgitäs sidekriipso ja eitüslõpugaq, vai (harvõmbahe) terve eitüssõnagaq, nt olõ-(õ)iq ja olõ-(õ)s, nätä-(ä)iq ja nätä-(ä)s vai olõ eiq ja olõ es, nätä eiq ja nätä es.

Võro keele kiräviie om kokko lepnüq võro-seto kiräviiekomisjon' (Hao Paul, Helbi Toomas, Jüvä Sullõv, Kasagu Enn, Palli Valdek, Pälli Peeter, Suhosõ Seppo, Tendri Tõnu, Viikbergi Jüri, Viitso Tiit-Rein) rehekuu 31. pääväl 1995 Talliinan Eesti Keele Instituudin. Kiräviit om ildampa tävvendet Võro Instituudi keele ja sõnaraamadutüürühmä kogonduisil. Vahtsõ kiräviie 2005. aastaga paranduisi perrä soovitõdas korgõt õ-d kirotaq hariligu õ-ga. Tuuperäst olõ-õi sõnaraamadu seon elektroonilidsõn variandin korgõt õ-d märgit y-ga muial, ku õnnõ sõnaartikliin ja keelenäüdüssin.

Seon sõnaraamatun om tarvitõt päält võro keele tähti viil lisamärke, midä võro keele kiräviien ei pruugitaq. Noidõ kotsilõ kaeq järgmädsest päätüküst.

Märke tähendüs

1. ii:, uu: ja üü: märk'väq hurtõ (nõstõduq puul'korgõq ülipikäq vabahelüq), nt kii:l', keele, kii:lt40 keel; kuu:l', kooli, kuu:li37 kool; küü:k', köögi, küü:ki37 köök.

2. . kiräsilbi iin näütäs ülipikkust, nt .aastak, his.paanlanõ. Ülipikkust märgitä-iq, ku sõna om ütesilbiline, vai ku silbi(piiri)n om kk, pp, tt, ii:, uu:, üü: vai yy – helüq, miä ommaq kõgõ ülipikäq.

3. ' vabahellü märk'vä tähe perän näütäs sõna päärasõhust. Taad märgitäs õnnõ võõrassõnon, nt ma'tõmaatiga, mi'nistri, po'litsei. Ku tõõsõn silbin om pikk vabahelü vai ülipikk helü, sis om ka rasõhus hariligult tõõsõ silbi pääl ja tuud olõ-iq erälde märgit, nt botaaniga, kultuur', programm'; ku rasõhus om siskiq edimädse silbi pääl, sis om tuud ka märgit, nt ku'mpass', na'rtsiss'.

4. = näütäs üte tõõsõndi mant tõõsõ sama hää manoq, nt adõr = adyr', adra, .atra45 = atr ader; habinahe = habinallaq = habinalõ kiiresti, häälekalt (hrl söömise kohta). Ku üts'võrrasusmärgigaq kokko näüdädüq tõõsõndiq ommaq tähistüjärekõrran õkva kõrvuisi vai lähkün (sama vai kõrvalleheküle pääl), sis andas eestikeeline vastus õnnõ üte tõõsõndi perän.

5. > näütäs veidemb levinüq vai veidemb soovitõdu sõna vai tõõsõndi mant päävariandi vai soovitõdumba sõna manoq, nt helähü|tmä, -täq, -dä62 > helähtämä; détsembri, -, -t1 > joulukuu.

6. < näütäs tagasi päävariandi vai soovitõdumba sõna poolõ. Märk' om pant päävariandi vai soovitõdumba sõna perrä kokko võetuidõ muiõ tõõsõndidõ vai veidemb soovitõduidõ sõnno ette, nt joulukuu, -, -d50 < détsembri.

7. Tsõõrikklambridõ vaihõl ommaq a) sõnaq, sõnaosaq vai täheq, midä või ärq jättäq, nt aastak (aigo) tagasi; .aigopite((h)n); .õigus(õ)li|nõ; b) täpsändüseq ja selgütüseq, nt (millegi) ajal; villpea (rohttaim).

8. Nulkklambridõ vaihõl ommaq tõõsõ sõna manoq näüdätävide sõnno eri tähendüisi kõrranumbriq, nt av|var', -ara, -arat4 = apar' [1.] avar.

9. Pistüjuun' | om sõna muutmisõ man muutumaldaq püsüvä püsüvä ja muutuva osa vaihõl, nt küünü|tämä; kan|a.

10. Sidekriips sõnaossõ iin om sõna muutmisõ man muutumaldaq kõrduva sõnaosa asõmõl, nt küünü|tämä, -täq, -dä82; loeq: küünütämä, küünütäq, küünüdä82; kan|a, -a, -na28; loeq: kana, kana, kanna28.

11. Tärn' * näütäs, et sõna om vahtsõnõ (vällä mõtõld, tulõtõt vai ilda aigo lainat sõna, midä olõ-iq rahva seen seoniq aoniq laembalt tarvitõt), nt alos.säädü|s*, -(se), -(s)t10 printsiip, põhimõte; hap|as*, -pa, -ast22 hape; kokkokõl|a*, -a, -la26 harmoonia; kooskõla. Võõrassõnno egaq eesti lainõ olõ-iq tärnigaq tähüstet.

12. Märgigaq † ommaq tähüstedüq ärq unõhtõduq sõnaq, midä võinuq jälq pruuk'ma naadaq, nt .kõhtama†, kõhadaq, .kõhta77 suutma; jõudma, jaksama; ali† ehk; hoodõq†, hûûtõ, hoodõt18 = voodõq† sag m voodi.

Sõnamooduq

Nimisõnost om ant kolm põhimuudu: ütsüse nime-, uma- ja osakäänüs, noidõ perrä tulõ tüübinummõr': aid, aia, .aida33; tuu:m', toomõ, tuu:mõ35. Tüübinumbri perrä saa sõnatüüpe tabõlist kaiaq sõna tõisi muudõ.

Ku sõnamoodust om ant õnnõ lõpujago, sõs tulõ tuu lukõn edimädsele põhimoodulõ vai tuu pistüjoonõgaq lahotõdulõ muutumatulõ jaolõ manoq arvadaq: alostus, -õ, -t9; loeq: alostus, alostusõ, alostust9; suurõli|nõ, -dsõ, -st5; loeq: suurõlinõ, suurõlidsõ, suurõlist5.

Mitmusliidsi sõnno põhimoodõs ommaq annõduq mitmusõ nime-, uma- ja osakäänüs: habõn|aq, m -idõ, -it4.

Nimisõnno tüübitabõlin om egäst tüüp'sõnast annõt katõsa muudu: ütsüse nime-, uma-, osa- ja sissekäänüs ni mitmusõ uma-, osa-, sisse- ja päälekäänüs. Naidõ muudõ perrä pidänüq saama tetäq nimisõna kõiki tõisi muudõ. Abis om ka nimisõna moodusto (trüküvers'oonin), kon ommaq kõigin käänüssin ärq käänedüq kolm eri tüüpi perisnimisõnna ja mõnõq asõsõnaq ni annõduq umahussõnno võrdlusastmõq ja arvsõnno käändmine.

Tegosõnost om annõt päält I tegonime viil II tegonimi ja kimmä kõnnõviisi olõvao ütsüse 1. käänüs: tegemä, tetäq, tii:60; val|ama, -laq, -a56; loeq: valama, vallaq, vala56.

Ka tegosõnno tüübitabõlin om egäst tüüp'sõnast ant katõssa muudu: I ja II tegonimi, minevao kesksõna tekev ja tettäv tegomuud, kimmä kõnnõviisi olõvao ja lihtminevao ütsüse 1. ja 3. käänüs. Naidõ muudõ perrä pidänüq saama tetäq tegosõna kõiki tõisi muudõ. Abis om ka tegosõna moodusto (trüküvers'oonin), kon ommaq kõigin kõnnõviisen, aen ja tegomoodõn läbi käänedüq kats' eri tüüpi tegosõnna (3. käänüsen s-lõpugaq ja ilma lõpuldaq).

Ku nimi- vai tegosõna tõõnõ vai kolmas põhimuud om sama, miä edimäne põhimuud vai tuu muutumadu jago, sõs om timä kotusõ pääl õnnõ sidekriips: abi, -, api26; loeq: abi, abi, api26; süäüü:, -, -d51; loeq: süäüü:, süäüü:, süäüü:d51; tatõrda|ma, -q, -83; loeq: tatõrdama, tatõrdaq, tatõrda83.

Tüübi säädüsperäst tõistõ mineväq mooduq annõtasõq sõnaartiklin päält kolmõ põhimuudu, nt aig, ao, .aigo, m alaleü .aelõ36; mii:s', mehe, mii:st, m omast mii:hi, m alaleü mehile39; tuu:ma, tuvvaq, tuu:, min 1. ja 3. p .tõi(õ)54.

Tõõsõndiq

Võrokõsõq väsü-iq kõrdamast, et egän kihlkunnan ja egän külängiq om veidükese esiqmuudu võro kiil'. Noidõ keeletõõsõndidõ siäst õigõ võro keele löüdmine ollõv väega rassõ, ku mitte võimadu. Siskiq om kõiki eri kihlkundõ võrokõisi, setodõ ni esiki terve lõunaeesti hõimo vana keelepõhi küländ üteline. Võro keele murrakit lahotasõq kõgõ terävämpä ütsiguq joonõq, mink perrä inemiseq ammust aost ommaq arvo saanuq, kost nulgast om kõnõlõja peri.

Seenkäänüse n ja peräsilbi o

Kõgõ rohkõmb küsümüisi ni tüllügiq sünnütänüq võro keelejoonõq paistusõq ollõv seenkäänüse lõpp n vai h (harva ka hn) ja peräsilbi o vai u. Naidõ juuni perrä saa õkva arvo, kas inemine om peri Hummogu- vai Õdagu-Võromaalt. Naaq keelejoonõq lõikasõq läbi Võromaa küländ terävä piiri ni pandvaq hummoguvõrokõsõq ütte setokõisigaq ja õdaguvõrokõsõq tartogõisi, mulkõ vai põh'aiistläisigaq.

Tuuperäst võigiq mehka (Mõnistõ miis') üldäq haanimehele, et tuu kõnõlõs seto kiilt, ku tä ütles näütüses, et tä pur'otas tah ilosah taloh. Niisama või Räpinä miis' üteldäq antslagõsõlõ, et tuu kõnõlõs kogoniq «kiräkiilt» (tuu tähendäs eesti kiilt), ku tä ütles näütüses, et tä harjutas elu aig viiulit. Periselt kõnõlõsõq mõlõmbaq puhast võro kiilt, õnnõ määntsegiq keelejoonõq lätväq täpsähe ütte seto vai eesti keelegaq.

Naidõ häti sünnütävide juuni vaihõl om seon sõnaraamatun lövvet võro kiräkeele kokkoleppide ja edenemistsihte perrä järgmäne kompromiss':

• Olõ-iq ärq tuud tõõsõndiid, kon om peräsilbi o asõmal u, nt talo asõmal talu.
• Kolmõst võimaligust võro seenkäänüse lõpust -n, -h ja -hn om kombineerit lõpp -(h)n, nt mõtsa(h)n.
• Lõppu -(h)n või lukõq: -n vai -h (vai -hn), ja peräsilbi o asõmõl või lukõq u. Nii või sõnna koto(h)n lukõq koton, kotoh vai i (vai ka kotohn, kotuhn vai kotuh, miä ommaq külh õigõq harvaq variandiq), ja sõnna elo või lukõq ka elu. Kõik' naaq ommaq võrokeelidse sõnamoodu välläütlemistõõsõndiq, mink hulgast tarvitaja või valliq uma ärqnägemise perrä.
• Näüdüslausin ja sõnaraamadu saatõtekstin om siskiq pia alasi tarvitõt peräsilbi o- ja seenkäänüse n-gaq muudõ, ku Võromaal kõgõ rohkõmb levinüid ja võro kiräkeele loomuligus standardis kujonuid.

Sääntsele mooduvalikulõ and tukõ ka vana lõunaeesti kiräkiil', kon seenkäänüse n ja peräsilbi o olliq kimmäs normis.

Niisama kõnõlõsõq tuu puult lõunaeesti kiräkeele tradits'ooni perrä tettüq edimädseq võro keele standardisiir'mise katsõq 1980. ja 1990. aastagil ni vahtsõmba ao sotsiolingvistilidsõq uur'misõq.

Muuq tõõsõndiq

Kuiki seo om võro kiräkeele sõnaraamat, olõ-iq siin võro keele variandirohkust kuiki pall'o piirat. Mõnõst sõnast lövvüs raamatun üle kümne tõõsõndi, nt parhillaq = paraaigo = parahallaq = paraq = par(a)halt = parlaq = parõhõllaq = prõllaq = põraaigo = põraq = põrlaq = põrõhõllaq = põrõhõlt = põrõla.

Tüübitabõlin ja sõnamooduston om päävariantõ man ant vähämbän kirän kõrvalvariantõ niguq a/ä-lidseq tegosõnamooduq (helisämä, kynõlama), tegosõna minevao va/vä- ja se/sõ-lõpugaq mooduq (käkeväq, rist'se), nimisõna a/ä-mitmusõ mooduq (tükkä, kanarikka) ja viil mõnõq mooduq, midä sõnaartikliist ei lövväq. Klambridõ vaihõlõ ommaq pantuq katõtüveliidsi nimisõnno de-mitmusõ mooduq (hammastõ, hernehtele). Nimisõna pikä i-gaq mitmusõmooduq (hambiidõ, hambiil) ommaq ruumi kokkohoitmisõs annõduq õnnõ nimisõna mooduston.

Sõnaraamatuhe olõ-iq võet tõõsõndiid, kon määrsõna lõpu -he asõmal om -de/dõ, nt aigsahe asõmal aiksadõ. Tuuiist ommaq sõnaartikliin kõgõ annõduq määrsõna he-lõpu tõõsõndiq -le/lõ, nt aigsahe = aigsalõ. Nimisõna moodustost löüd Võromaal inämb levinüq ja vanõmba päävariandi he-sissekäänüse (hambahe) mant ka vahtsõmbaq tartoperätsembäq de/dõ-sissekäänüssegaq kõrvalvariandiq (hambadõ).

Suur' inämbüs sõnaartikliin ette tulõvist tõõsõndiist ommaq kokko näüdädüq üts'võrrasusmärgigaq. Noolõgaq levinümbä vai soovitõdumba tõõsõndi manoq ommaq näüdädüq õnnõ väega veidüq levinüq vai vananuq variandiq (kärähütmä → kärähtämä), pall'o hulga eesti vai muud võõrast mõotust saanuq (ahk → hahk) vai uma sõna asõmõlõ lainaduq eestiperälidseq tõõsõndiq (alati → alasi), niisama mõnõq kipõ välläütlemisegaq kokko sulanuq väegaq sagõhõhe tarvitõdavaq sõnaq (aguq → a kuq).